Uurimused ja uuringud

Valmis uuringu "Kormorani toitumisuuring Kihnu laiududel" lõpparuanne. 

Uuringu eesmärk

Käesolevas aruandes analüüsiti viiel korral kütitud kokku 123 kormorani toitumist. Välja toodi maost leitud kalade liigilise koosseisu varieerumine ajalisel ja ruumilisel skaalal.

Kokkuvõte

Käesolevas uuringus leiti magudest kuute erinevat kalaliiki. Kihnu lähistel laidudel kütitud lindude magude uurimisel leiti, et ülekaalukalt domineerib nende toidus arvuliselt ümarmudil. Samuti oli arvukalt ogalikku, kes järgnes arvukuselt ümarmudilale. Küll-laiult kütitud kormorani magudes esines veel arvukalt hõbekokre. Teiste liikide (räim, tobias ja emakala) arvukused toidus olid märkimisväärselt väiksemad. Toitumine erines vähesel määral erinevatel laidudel. Suurim ümarmudila osakaal toidus oli Imutlaiul ja väikseim Küll-laiul. Vähesel määral varieerus toitumise struktuur ka ajalisel skaalal: esimesel jahil saadud isendid oli 40 % ulatuses toitunud teistest kaladest kui ümarmudil. Erinevalt esimesest jahist olid viimases jahis saadud linnud eranditult toitunud vaid ümarmudilast. Nagu ka kütitud lindude individuaalne mass, varieerus nende mao sisu kaal suurel määral ning mida raskem oli lind, seda rohkem oli tema maos kaaluliselt kala. Kalade arvukus ja pikkus varieerusid samuti kormorani maos laial skaalal.

Tähtsamatest töönduskaladest on tavapäraselt sel perioodil ja kõnealuses merepiirkonnas kõige arvukam ahven, kelle saagikus oli 2024. aastal Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi läbiviidud seirepüükide alusel viimase kahekümne aasta madalaim. Ka ahvena ja koha tööndussaagid Liivi lahes on ajaloolises madalseisus, mis selgitab nimetatud liikide puudumist kormoranide suve lõpu menüüs. Seega kinnitasid uuringu tulemused muuhulgas senist arusaamist: kormoranid toituvad peamiselt kõige levinumatest liikidest. Käesolev uurimistöö ei olnud disainitud selleks, et otsida selgitust, miks ahvena ja koha varu piirkonnas on madalseisus. Samas on selge, et nende liikide arvukuse madalseisu taga on mitmeid põhjuseid, millest üks on kindlasti kõrge suremus. Olulisemad kalade suremuse allikad on kalapüük ja kalatoidulised linnud. Kalandusliku suremuse ja loodusliku suremuse omavahelise suhte teadasaamine on optimaalse ahvenlaste varu majandamise üks põhieeldusi, aga paraku oli käesolev uuring mõeldud vaid sisendi saamiseks sellel teel. 

Kuidas suhtuda fakti, et kormoranid söövad ümarmudila suure domineerimise korral meres peamiselt just seda liiki? Võimalikud on kaks vastandlikku vaatepunkti. Esiteks: tegu on tervitatava võõrliigi väljapüüdmisega. Teisena aga võib seda vaadelda ka täiesti vastupidi, sest viimastel aastatel on järjest kasvanud rannikumerest kalurite poolt püütava ümarmudila kogus ja tulusus. Aastatel 2022 ja 2023 oli ümarmudil rannakalanduses tulususe poolest juba neljas kalaliik räime, ahvena ja meritindi järel ning ümarmudila väljapüük suurenes oluliselt ka 2024. aastal. Niisiis on ümarmudilast tänaseks saanud oluline töönduskala, kellele sihitud püük on aidanud kompenseerida peamiste töönduspüügiliikide madalaid saake. Seega on kormoranide arvukuse kasv kalanduse peamise konkurendi kasv. Iseenesest on muidugi täiesti normaalne ja vajalik, et looduses on kalatoidulised loomad. Kui aga ühiskonnas puudub kokkulepe kui kõrgeks kormoranide arv võib kasvada, siis on muidugi täiesti arusaadav kalandussektoris töötavate inimeste mure. On ju selge, et loodusliku suremuse kasvades peab kahanema töönduslik suremus – välja püütav summaarne kala kogus ei saa ju aasta-aastalt tõusta. Teiseks on teada, et tänases olukorras on väike ümarmudil ise üks ahvena kõige olulisemaid toiduobjekte. Seega on küsimus väga kompleksne. 

Kokkuvõttes, käesolev kormoranide toitumisuuring iseloomustab lühikest perioodi ja kindlat piirkonda ning saadud andmete põhjal ei ole võimalik teha laiemaid järeldusi kormoranide toitumise ja mõju kohta Eesti kalastikule ja kalandusele. Nagu on näidanud varasemad toitumisuuringud, siis varieerub toitumine aasta sees ka samas piirkonnas suurel määral, sõltudes eriti kevadperioodil suuremate kalaparvede saabumisest koelmutele. Kindlasti on aga uuringu käigus saadud andmed üheks sisendiks suuremale ja komplekssemale kormoranide mõju uuringule, mis Eestis lähiajal kindlasti tuleks ette võtta.