Vesiviljelus on kalade, karpide, vähkide ja veetaimede (nt vetikad) kasvatus, kasutades tehnoloogiaid, mis on mõeldud nende toodangu saamiseks suuremas mahus, kui seda võimaldaksid looduslikud keskkonnatingimused. See on üks kiiremini kasvavaid toidusektoreid maailmas, mis juba annab meie planeedil poole kogu tarbitavast kalast.
Vesiviljelus Euroopas
Euroopas saadakse vesiviljeluse teel ligikaudu 20% kalatoodangust. Selles sektoris töötab umbes 65 000 inimest. ELi vesiviljelust teatakse kui kõrgete tootestandardite ja tootmismeetoditega valdkonda.
Kuid edusammud kvaliteedis ei kajastu toodangu mahu kasvus. Kui muu maailma vesiviljelustootmise maht on alates 2000. aastast kasvanud kolmandiku võrra, on see ELis püsinud enam-vähem samana. Lähema uurimise käigus selgub, et erinevad vesiviljelussektorid arenevad peaaegu eri suundades. Kui merekalade kasvatus Euroopas on jätkuvalt tõusuteel, siis nii molluskite kui ka mageveekalade kasvatuses on viimastel aastatel märgata kindlat langust (Euroopa Komisjon>Kalandus).
Erinevatest vesiviljelusmeetoditest saab lugeda Euroopa Komisjoni kalanduse kodulehelt.
Konverentsid ja messid
Ülemaailmsete vesiviljeluskonverentside ja -messidega saab tutvuda siin
Vesiviljelus Eestis
NSVLi lagunemise aastatel toodeti Eestis u 1650 tonni kala – sellest 917 tonni karpkala ja 734 tonni vikerforelli. Viimastel aastatel on tootmine püsinud 800 ja 900 tonni vahel. Peamised kasvatatavad liigid on vikerforell, karpkala, angerjas, angersäga ja erinevad tuuralised. 2000-2002. aastatel alustasid esimesed kasvandused seni ainult loodusest püütava jõevähi kasvatamist.
Eestis on tegutsev Eesti Kala- ja Vähikasvatajate Liit, Eesti Vesiviljelejate Liit ja tootjaorganisatsioon Kalakasvatajate Ühistu Ecofarm.