Kalakasvatuse ajalugu on küllalt pikk, kuid sellest suurema osa vältel on kalu kasvatatud ekstensiivselt ja lihtsa tehnoloogia abil. Enamiku tänapäeval vesiviljeluses toodetavate kalade, veeselgrootute ja veetaimede intensiivse kasvatamise tehnoloogia on välja töötatud viimase vähem kui 50 aasta jooksul. Vaid väheste kalaliikide kasvatamise ajalugu on üle saja aasta pikkune.
Kalakasvatusega tehti algust Hiinas. Umbes 475 aastat eKr kirjutas hiinlane Fan Lei käsikirja, milles tutvustas tiigikalakasvatuse põhitõdesid. Seda võime lugeda maailma esimeseks kalakasvatuse õpikuks. Hiinlased alustasid karpkala kodustamisega, kuid hiljem leidsid nad veel kasulikumad kalakasvatuse objektid, taimtoidulised kalad, kellest üks, valgeamuur sööb kõrgemat veetaimestikku, teine, pakslaup fütoplanktonit (mikrovetikaid), ja kolmas, jämepea, zooplanktonit. Polükultuuris, ühes tiigis koos kasvades ei konkureeri nad omavahel toidu pärast ja annavad piltlikult väljendudes kolm saaki samalt põllult. Need kalad on tänapäeva vesiviljeluse toodangus esikohal. Hiinas aga lisatakse samadesse tiikidesse veel röövtoidulist mustamuuri, karpkala jt kalu ning saadakse veelgi keerulisem polükultuuri kooslus. Ilukalade tiikides pidamine pärineb samuti idast. Hiinas aretati hõbekogrest kuldkala, kellest sai hiljem ka tähtis akvaariumikala. Koid, värvilised ilutiikide tarbeks aretatud ilukarpkalad on maailmale tuntuks saanud aga läbi Jaapani.
Juba antiikajal tõid roomlased karpkala Doonau jõgikonnast Itaaliasse ja pidasid teda koos teiste kaladega kalatiikides. Tootlik karpkalakasvatus tiikides sai aga alguse Kesk- Euroopast, praeguse Tšehhimaa ja Lõuna-Saksamaa aladelt. Euroopa tiigikalakasvatuse traditsioonid pärinevad keskajast, kui religioon nägi teatud aegadel ette paastumise. Ei tohtinud süüa liha, küll aga kala. Kloostrites elavad mungad olid leidlikud mehed. Nad leiutasid nii kuulsad liköörid nagu benediktiini ja šartröösi, õllepruulimise kui ka paastutoiduks kalade saamiseks kalakasvatuse. Põhjamaade tänapäevase intensiivse kalakasvatuse arengus on olulist osa mänginud Taani, kus töötati välja vikerforelli intensiivse tiigis kasvatamise tehnoloogia ja on palju tehtud retsirkulatsiooni süsteemide ning angerjakasvatuse arendamiseks. Norras kujundati välja lõhe meresumpades kasvatamise intensiivtehnoloogia. Soomes on jõutud siia kaubakalaks kasvatamiseni. Ameerika esmane panus kalakasvatuse arengusse oli vikerforelli kasvatamise alustamine. Tänapäeval on see kala levinud kogu maailmas. Hiljem on Ameerikast teistesse maadesse viidud muidki kalakasvatuse objekte (kanalisäga, ojapaalia), kuid ükski pole enam saanud nii oluliseks. Kalade marja kunstlikes tingimustes viljastamise ja inkubeerimise põhimõttelise võimaluse avastas 18. sajandil sakslane S. L. Jacobi. Töökindla kalade paljundamise tehnoloogia, mida nimetatakse kuivviljastamiseks, väljatöötamise au kuulub aga venelastele (V. Vrasski jt), kes jõudsid selleni 1850ndatel aastatel. Vene teadlased on palju teinud ka haruldase ja väärtusliku kalarühma, tuurlaste paljundamise ja asustamise väljatöötamiseks. (Kalakasvatus ja kalade tervishoid, 2006)