Allikas: Keskkonnateabe Keskus
Tallinn 2012

Väljaanne "Eesti looduse kaitse aastal 2011" on järg neli aastat tagasi avaldatud trükisele "Eesti looduse kaitse aastal 2007". Trükis keskendub looduskaitses toimunud muutustele, kuid käsitletakse ka looduskaitse hetkeolukorra statistilisi näitajaid. Kui nelja aasta tagune ülevaade algas ajaloolise käsitlusega, siis praeguses tuuakse kõigepealt välja strateegilised suunad ja eesmärgid. Seejärel kirjeldatakse kaitstavaid loodusobjekte ja nende kaitse korraldust, liikide ja elupaikade levikut ning kaitset. Ka mahult on seekordne trükis enam kui kolmandiku võrra kasvanud.

Kalastikku ja kalandust käsitleva temaatika ülevaade

1. Administratiiv-juriidiline raamistik

1.1 Strateegilised eesmärgid (lk 7-12)

1.1.1 Globaalne elurikkuse strateegia 2011-2020

Strateegia võeti vastu bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osapoolte kümnendal kohtumisel 2010. aastal Jaapanis Nagoyas. Strateegia missiooni kohaselt tuleb elurikkuse kadumise peatamiseks tegutseda kohe ja efektiivselt, et aastaks 2020 oleks säilinud vastupidavad ja teenuseid pakkuvad ökosüsteemid, mis tagavad maa elurikkuse, inimese heaolu ning vaesuse vähenemise. Konventsiooni partnerriike on 193 (allkirjastanud 168), st selge enamus maailma riikidest (kokku 194). Need riigid leppisid kokku viies strateegilises eesmärgis ja kahekümnes juhteesmärgis, mis on loetletud allpool. Iga kahe aasta tagant kogunetakse partnerite konverentsile ja tehakse kokkuvõtteid nende sihtide poole liikumise osas.

2. Vähendada otseseid mõjusid elurikkusele ning toetada säästvat ressursikasutust.

Aastaks 2020 majandatakse kõiki kala- ja selgrootute varusid ning veetaimi säästvalt ja legaalselt, rakendades ökosüsteemset lähenemist nii, et ülepüüki ei toimu, taastamiskavad ja meetmed on rakendatud kõigi ammendatud liikide jaoks, kalandus ei põhjusta negatiivset pöördumatut mõju ohustatud liikidele ega tundlikele ökosüsteemidele ning mõjud kalavarudele, liikidele ja ökosüsteemidele jäävad ökoloogiliselt turvalistesse piiridesse.

Aastaks 2020 on põllumajanduse, vesiviljeluse ja metsamajanduse alad korraldatud kestlikult, tagades elurikkuse säilimise.

Aastaks 2020 on igasugune saaste, sh toitainete paljusus, viidud tasemeni, mis ei ole kahjulik ökosüsteemide toimimisele ega elurikkusele.

Aastaks 2020 on invasiivsed võõrliigid ja nende sissetulekuteed määratud ja eelisjärjestatud ning ohtlikumad liigid on kontrolli all või hävitatud. Sissetulekuteedel rakendatakse meetmeid, mis ennetavad uute invasiivide saabumise ja leviku.

Aastaks 2015 on minimeeritud igasugune inimtegevuse mõju korallriffidele ja teistele kliimamuutusest või ookeani hapestumisest mõjutatud tundlikele ökosüsteemidele, säilitades nende terviklikkuse ja toimimise.

3. Parandada elurikkuse seisundit, hoides ökosüsteeme, liike ja geneetilist mitmekesisust.

Aastaks 2020 on vähemalt 17% maismaa ja magevee ning 10% ranniku ja merealadest kaitstud, eriti need alad, mis on vajalikud elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste säilitamiseks. Kaitse tagatakse efektiivsete ja tasakaalustatult korraldatud, ökoloogiliselt esinduslike ja sidusate kaitstavate alade süsteemide ning teiste alapõhiste tõhusate kaitsemeetmetega ning integreeritakse laiemate maastike ning merealadega.

Aastaks 2020 hoitakse ära teadaolevalt ohus, eriti suurimas languses olevate liikide väljasuremine ja nende seisund on paranenud.

1.1.2 Euroopa Liidu elurikkuse strateegia aastani 2020

Üldeesmärk: Peatada ELis 2020. aastaks elurikkuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste kahjustumine ning taastada neid võ imaluste piires, suurendades ELi panust globaalse elurikkuse vähenemise ärahoidmisesse.

IV EESMÄRK - Tagada kalavarude säästev kasutamine.
Saavutada 2015. aastaks kalavarude maksimaalne kestlik saagikus, st nende heas seisundis vanus ja suurus, majandades kalavarusid nii, et see ei mõjutaks negatiivselt muid varusid, liike ega ökosüsteeme. Selle eesmärk on toetada ka merestrateegia raamdirektiiviga ette nähtud hea keskkonnaseisundi saavutamist aastaks 2020.

13. meede. Parandada kalavarude majandamist:

a) komisjon ja liikmesriigid säilitavad kalavarusid ja taastavad need tasemeni, mis võimaldab saavutada maksimaalse jätkusuutliku saagikuse kõigis ELi kalalaevastiku tegevuspiirkondades, sealhulgas piirkondlike kalandusorganisatsioonide reguleeritavatel aladel ja selliste kolmandate riikide vetes, kellega ELil on kalandusalane partnerlusleping;
b) komisjon ja liikmesriigid töötavad välja ja rakendavad ühise kalanduspoliitika raames maksimaalsest jätkusuutlikust saagikusest lähtuvalt pikaajalised majandamiskavad ning püügikontrolli reeglid, arvestades seda, et need oleksid teaduspõhised ja arvestaksid jätkusuutlikkuse põhimõtteid ning ajalisi eesmärke;
c) komisjon ja liikmesriigid kiirendavad oluliselt maksimaalse jätkusuutliku saagikuse rakendamiseks vajalike andmete kogumist. Kui see eesmärk on saavutatud, küsitakse teaduslikku nõu, et lisada ökoloogilised kaalutlused maksimaalse jätkusuutliku saagikuse määratlusse aastaks 2020.

14. meede. Kõrvaldada kahjulikud mõjud kalavarudele, liikidele, elupaikadele ja ökosüsteemidele:

a) EL kavandab meetmeid, et lõpetada järkjärgult saagi vette tagasilaskmine, vältida soovimatute liikide kaaspüüki ning kaitsta ohualteid mereökosüsteeme kooskõlas ELi õigusaktide ja rahvusvaheliste kohustustega;
b) komisjon ja liikmesriigid toetavad merestrateegia raamdirektiivi rakendamist; muu hulgas pakuvad finantsstiimuleid selliste tuleviku rahaliste instrumentide kaudu, mis on kalandus- ja merenduspoliitika raames suunatud merekaitsealadele (sh Natura 2000 alad ning rahvusvaheliste või piirkondlike lepingutega loodud kaitsealad). See võib hõlmata mereökosüsteemide taastamist, püügitegevuse kohandamist ning sektori kaasamist kõrvaltegevustesse, nagu näiteks ökoturism, mere elurikkuse seire ja kaitse korraldamine ning mereprahi kõrvaldamine.

3. Kaitse korraldamine

3.6 Rikkumised ja trahvid (lk 72-73)

Looduskeskkonna ja -varade seaduspärase kasutamise üle teeb järelevalvet Keskkonnainspektsioon. Järelevalvevaldkondi on kokku ligi paarkümmend, mis on jaotatud inspektsiooni töökorralduses kolmeks – looduskaitse, kalakaitse ja keskkonnakaitse.

Konkurentsitult on aastate jooksul kõige rohkem rikkumisi kalakaitse valdkonnas. Selle üks põhjustest on püügihuviliste rohkus. Suurimateks probleemideks on ebaseaduslikult, nõutava tähistuse ja märgistuseta püügile seatud püügivahendid, loata kalapüük ning püük keelatud ajal või keelatud kohas. Rikkumisi on kalapüügivaldkonnas viimase nelja aasta jooksul olnud 1500–2000 aastas, 2009. aastal aga koguni 2405. Trahvitud on samal ajavahemikul 650–700 isikut aastas, 2009. aastal aga koguni 947 isikut.

4. Liigid ja nende kaitse

4.1 Rahvusvahelise tähtsusega liigid (lk 83)

4.1.2 CITES – loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega  rahvusvahelise kauplemise konventsioon

CITESi kaitse all olevaid liike on kokku üle 30 000. Liigid on jaotatud erinevatesse konventsiooni lisadesse. Esimesse lisasse kuuluvate otseselt või kaudselt kauplemise tõttu väljasuremisohus olevate liikide isendeid10 tohib ühest riigist teise vedada üksnes erandkorras. Täiesti on keelatud nende transport kommertkommertseesmärkidel. Ühtlasi kaitseb enamik riike neid liike rangelt ka riigisiseselt. Eestis esinevatest liikidest on esimeses lisas imetajatest saarmas, lindudest merikotkas ja rabapistrik ning kaladest atlandi tuur.

Teise lisasse kantud liike väljasuremine praegu veel otseselt ei ohusta, aga kui äri endises tempos jätkub, võib see oht varsti tekkida. Eestis esinevatest liikidest on teises lisas imetajatest hunt, karu, ilves ja pringel, lindudest must-toonekurg, sookurg, kõik kullilised ja kakulised, ussidest apteegikaan ning taimedest kõik orhideed (käpalised), kaladest alates 2009. aasta märtsist ka angerjas.

Kokkuvõte

Eesti looduse kaitse on pindalaliselt võrreldes 2007. aastaga paranenud peamiselt mere ning siseveekogude ala arvelt, üldine kaitstava territooriumi osakaal on tõusnud aga vähe – vaid 0,2%, 2007. aasta 17,9%-lt 2011. aasta 18,1%-ni. Akvatooriumist on kaitse all 31,1% ja summaarselt Eestist 22,7%. Eestimaa rannajoonest on kaitse all 4/5. Pea viiendik vooluveekogude pikkusest jääb kaitstavatele aladele ja tervenisti jääb neile aladele 969 väikejärve, mis on üle poole väikejärvede pindalast.

Kuigi viimase nelja aasta jooksul on pea kõigi looduslikult väärtuslikumate elupaigagruppide kaitstus suurenenud, ei ole sel olnud seni piisavat eesmärgipärast seost ökosüsteemide ja nende võtmekomponentide kvaliteedi säilitamisega. Nii ongi meil kõige rohkem soodsas seisundis Euroopa tähtsusega elupaigatüüpe mere- ja rannikuelupaikade hulgas, aga kõige kehvemad lood on mageveekogude ja soode (just madal- ja siirdesoode) seisundiga.