Allikas: Maamajanduse Infokeskus, kalandusvõrgustik
2010

Käsiraamat "Püügist müügini" on mõeldud kalakäitlejatele, eesmärgiga aidata paremini mõista ja aru saada paljude erinevate õigusaktide nõuetest, mis on esitatud kala käitlemisele ning julgustada tegelema Eesti vetest püütud kala väärindamisega.

Allikas: Euroopa Keskkonnaagentuur
Luksemburg, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2011

EKA Signaalid on Euroopa Keskkonnaameti (EKA) iga-aastane väljaanne, mis sisaldab ülevaatlikke lugusid järgneva aasta jooksul nii keskkonnapoliitilistel kui ka laiema avalikkuse huviorbiidis olevatel teemadel. Koos oma võrgustikuga jälgib EKA keskkonda kõigis ameti 32 liikmesriigis.

Väljaandes Signaalid 2011 tuuakse näiteid uuendustegevusest, mis aitab hajutada ettekujutust, et oleme passiivsed kõrvaltvaatajad.

Väljaandes Signaalid 2011 kajastatakse ka kalanduse temaatikat.

Euroopa ressursikasutuse suurenev mõju

Euroopa majanduslik areng ja jõukus sõltub suuresti loodusvaradest. Me vajame rohkem ressursse, kui neid kohapeal olemas on, ja sõltume üha enam mujal maailmas leiduvatest loodusvaradest. Üle 20% Euroopas kasutatavast toorainest on imporditud. Kaudselt kasutame toorainet veelgi rohkem, sest impordime ka valmistooteid.

Imporditud on ka üle poole ELis tarbitavatest kalatoodetest. Oleme oma kalavarud juba ammendanud ning nüüd teeme sedasama mujal maailmas.

Kui looduse hüved vähenevad

Loodusvarade kasutamine on seotud paljude keskkonna- ja sotsiaalmajanduslike küsimustega. Ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlev uuring (The economics of ecosystems and biodiversity – TEEB), mis on üks selle valdkonna peamisi analüüse, heidab valgust seostele bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja vaesuse vahel.

Uuringu TEEB käigus püüdsid teadlased kindlaks teha neid, kes saavad vahetult kasu paljudest ökosüsteemide hüvedest ja bioloogilisest mitmekesisusest. "Vastus sellele küsimusele," kirjutab ÜRO Keskkonnaprogrammi rohelise majanduse algatuse juht Pavan Sukhdev, "kõlab järgmiselt: need on peamiselt vaesed." Kõige rohkem on mõjutatud sellised elatise teenimise viisid nagu elatuspõllumajandus, -loomakasvatus, -kalandus ja mitteametlik metsandus – neist sõltub enamik maailma vaeseid (EÜ, 2008).

Tellija: Tervise Arengu Instituut
Töö teostaja: OÜ Eesti Uuringukeskus, Pille Hillep, Riin Pärnamets, Eva Trubetskoi, Heidi Olev (Norstat Eesti AS)
Tallinn 2012

Uuringu aruanne "Koolinoorte toitumisharjumused ja rahulolu koolitoiduga" annab ülevaate koolitoidu pakkumisest ja söömisest, õpilaste rahulolust koolitoiduga ning rahulolu mõjutavatest teguritest.

Uuring viidi läbi kvantitatiivse ankeetküsitlusena koolides ajavahemikul 09.-31.01.2012.

Uuringu üldkogumi moodustasid kõik Eesti üldhariduskoolide 3., 6., 9., 12.klasside statsionaarsed õpilased (EHIS, kokku 45 028 õpilast 2011/2012 õ.-a.).
Kõikides õpilaste valimisse sattunud koolides küsitleti ühte juhtkonna liiget ja toitlustaja esindajat.

Kokkuvõte kalatoitude temaatikast uuringu aruandes

Sissejuhatus (lk 3)

Sotsiaalministeeriumi määruses "Tervisekaitsenõuded toitlustamisele koolieelses lasteasutuses ja koolis" on sõnastatud kooliõpilaste toitlustamise nõuded ning Terviseamet teostab selle alusel üldhariduskoolides järelvalvet.

Värskest kalast valmistatud toitu või kalatooteid on soovitav pakkuda vähemalt üks kord nädalas, looma- või linnulihaga tooteid vähemalt kaks korda nädalas, vorstitooteid ei ole soovitav pakkuda rohkem kui üks kord kuus.

Kokkuvõte (lk-d 6, 8, 9, 11-12)

Kodudes on põhitoidukordadel tavaliselt laual leib, sai, võileivad, piim ja morss/mahl. Tugevamatest toitudest tarbitakse põhitoidukordadel õpilaste kodudes igapäevaselt kõige enam friikartuleid, roogasid köögiviljadest, toorsalateid, kastmeid ja putrusid. Kõige harvem süüakse kodudes igapäevaselt kalatoite (va kalapulgad), verivorste, toite maksast, hot dogi ja pitsat.

Kodus pakutavatest toitudest ei maitse õpilastele enamasti toidud maksast, keefir, verivorst, kalatoidud (va kalapulgad), majonees ja tatar.

Üle 80% õpilastest sööb kooli lõunal kõik ära, kui pakutakse mahla/morssi, makarone, jogurtit, kohukesi, poe kohupiimakreemi, saiakesi, kooke ja muid magustoite, kartulit, hamburgeri, pitsat, võileibu, viineri- või vorstitoite, kalapulkasid ning liha- ja hakklihatoite.

Toitudest, mida vahel süüakse ja vahel mitte, nimetati kõige enam kalatoite (va kalapulgad).
Toitude juures, mida õpilased vahel söövad ja vahel ei söö, oli vajalik ka täpsustada, mida konkreetse toidu juures süüa ei taheta. Ligi pooled (46%) õpilased ei söönud vahel kalatoite. Neist paljudele ei meeldinud kalasupid (kõige ebapopulaarsemana nimetati 7 korral)(lk 65) või keedetud ja hautatud kala ning ka luudega kalad jäetakse parema meelega järele. Lisaks selgus, et paljuski otsustatakse kalatoidu söömine või mitte söömine kala välimuse järgi.
Toidukategooriate all sai veel omakorda eristada populaarsemaid toite. Kalatoitudest nimetati praekala (5 korda) ja paneeritud kala (2 korda), linnulihatoitudest ahjukana ja kanakastet (4 korda) ning praetud kana (3 korda), köögiviljaroogadest ühepajatoitu (5 korda), värskekapsahautist hakklihaga (4 korda) ja vormiroogasid (3 korda), riisitoitudest oli enimnimetatud pilaff (5 korda), kartulitoitudest kartulipüree (16 korda), kartulivorm ja ahjukartul (2 korda), kissellidest piima- (4 korda) ja karamellkissell (3 korda), magustoitudest mannavaht ja saiavorm (4 korda). (lk 67-68)

Pooltoodetest ja valmistoitudest kasutatakse kõigis koolides koolilõuna valmistamisel kõige sagedamini kooritud kartuleid: keskmiselt kuuel korral kuus. Kuigi 59% toitlustajatest ei kasuta kooritud kartuleid toidu valmistamisel üldse, kasutab kolmandik toitlustajatest neid üle 10 korra kuus. Keskmiselt kolm korda kuus kasutatakse külmutatud köögivilju ja kord kuus poe kohupiimakreemi, kalapulki ja -burgereid, kotlette, saiakesi, pirukaid ja kooke. Muude valmistoitude ja pooltoodetena nimetati kõige enam (5 korda) paneeritud kala, mida kasutatakse kuus keskmiselt 1,4 korda. (lk 83)

Veidi enam kui pooled (53%) toitlustajatest arvasid, et kallimast toorainest valmistatud ja/või rohkem tööd nõudvad toidud süüakse õpilaste poolt ära meelsamini. Eriti kehtib see toitlustajate sõnul liha- ja hakklihatoitude, punase kala (ahjus küpsetatud lõhe, lõhesupp ja pasta lõhega (6 korda)(lk 65) ja kartuliroogade kohta. Samas leidis 47% toitlustajatest, et tooraine hinnal pole antud küsimuses tähtsust ning tooraine hinnast palju olulisemaks peetakse toidu valmistamise viisi ja eriti maitseomadusi. Näidetena tuuakse jällegi kalatoidud, mis on küll kallid, aga kuna õpilased pole harjunud neid sööma, jäetakse neid ka palju järele. (lk 65)