Valmis uuringu "Tööndusliku kalapüügi ja kalakasvatusega seotud toitainete voogude modelleerimine Läänemeres ning saadud mudeli valideerimine Tagalahe kalakasvatuse näitel" lõpparuanne.
NB! Tegemist on uuringu aruande 21.03.2022 täiendatud versiooniga.
Hindamaks, kuidas töönduslik kalapüük, püütud kaladest sööda valmistamine ja sellise sööda kasutamine kalakasvatustes mõjutab mere toitainete koormust, on vajalik kaardistada toitainete vood selle ahela kõikides etappides. Käesoleva uuringu eesmärgiks ongi hinnata tööndusliku kalapüügi abil Läänemere keskkonnast eemaldatud toitainete hulka ning määratleda sellest kalast toodetud kalasööda kasutamise mõju piirkondlikule toitainete koormusele.
Soovitused ja järeldused
• Käesolev uuring on tehtud Läänemere regiooni hetkel kõige keskkonnasõbralikuma
kalasööda näitajaid kasutades ning tegelikkuses seda sööta ainult Läänemere kilust ja
räimest veel ei valmistata. Juhul kui kalakasvanduses kasutatakse teistsugust sööta või isegi
sama sööda teist partiid, tuleb emissiooniarvutusi sööda tegeliku toitainete sisalduse põhjal
korrigeerida.
• Läänemere vesiviljeluse jätkusuutliku arengu toetamiseks on hädavajalik lisada
HELCOM'i toitainete bilansi arvutustesse kalapüügi kaudu merekeskkonnast eemaldavad
toitainete hulgad. Kalapüüki arvestava indikaatori olemasolul tuleb eelistada vaid selliseid
vesiviljelusalgatusi, mis kasutavad piirkondlikust kalast valmistatud söötasid ning selle
kaudu oluliselt vähendavad kalakasvatuste negatiivset keskkonnamõju. Seda tuleb aga teha
selliselt, et oleks tagatud kalavarude jätkusuutlik ekspluateerimine.
• Juba täna eemaldatakse kalapüügi kaudu merekeskkonnast märkimisväärseid toitainete
koguseid. Kutseline kilupüük (ICES alampiirkonnad 27-32) kalalaeva kalapüügiloa alusel
eemaldas 2020. aastal Läänemerest 583,425 tonni lämmastikku ja 104,530 tonni fosforit.
Eesti kalurite räimepüük (ICES alampiirkonnad 27-32) eemaldas samal ajavahemikul
Läänemerest kokku 686,590 tonni lämmastikku ja 123,010 tonni fosforit. Paldiski
kalakomponentide tehases kasutatakse toorainena 50% Eestis püütavast räime ja kilu
püügimahust, kuid see eksporditakse Eestist välja. Samas oleks perspektiivne kasutada
tehase poolt toodetud kalajahu ja -õli kalasöötade valmistamisel, kuna selle abil saab
bilansiarvutuslikult vähendada kalakasvatuse lämmastiku ja fosfori emissiooni vastavalt
22,9 % ja 39 %.
• Käesoleva uurimuse kontekstis on oluline rõhutada, et nii räime kui ka kilu liikuvus meres
on väga suur ja pole õigustatud toitainete bilansi arvutamise seisukohast kasutada
väiksemaid ruumiühikuid kui ICES'i poolt defineeritud varuühikud. Seega kui räim on
püütud Läänemere keskosa alampiirkondadest 25-29 ja 32 ning seda kala kasutatakse
söödana samades alampiirkondades paiknevates kalakasvatustes (Eesti perspektiivsemad
kalakasvatuspiirkonnad asuvad ava-Läänemeres), on tegemist kohalikul toorainel
põhineva söödaga. Läänemerest püütud kilu on sõltumata püügipiirkonnast käsitletav kui
kohalikul toorainel põhinev sööt, kuna tegemist on ühe populatsiooniga.
• Loodussõbralike kalasöötade kasutamisel on võimalik oluliselt kalakasvatuse
keskkonnamõju vähendada. Nii on näiteks Blue Impact 9024 söödas sisaldavast fosforist
vaid 4 % bioloogiliselt omastatav so. teistele mereorganismidele kättesaadav. Ülejäänud
osa fosforist esineb hüdroksüapatiidi kujul, tegemist on bioloogiliselt mitteomastatava
fraktsiooniga, mis settib merepõhja ning väljub toitainete ringlusest.
• Keskkonnahoiu seisukohast on hädavajalik kompenseerida just veesambasse jõudnud
lahustunud lämmastiku ja fosfori keskkonnamõju. Meresetetesse ladestunud toitained
kujutavad oluliselt väiksemat keskkonnariski ümbritsevale keskkonnale, kuna Eesti
rannikumere koosluste isepuhastumisvõime potentsiaal on väga suur.
• Kalakasvatustel on väga raske piirata vees lahustuva lämmastiku emissiooni
merekeskkonda, seda isegi juhul, kui kasutatakse kohalikust toormest valmistatud
kalasööta. Siin on karbikasvatustel väga suur roll, et merekeskkonda vabanenud
lämmastikku 100% eemaldada. Karpide positiivne keskkondlik mõju on aga oluliselt
suurem, kui pelgalt karpidesse ladestatud toitainete hulk. Mujal Läänemeres juba
käsitletaksegi karbikasvatusi kui biogeenseid filtreid, mis parandavad keskkonda ka siis,
kui karpe kasvatusest ei eemaldata. Sellest tulenevalt on põhjendatud kasutada karpide
filtreerimise määra karbikasvatuse kompenseeriva mõju arvutamisel.
• Rakendades karbikasvatust kompensatsioonimeetmena ning kasutades kohaliku kala
söödas toimub bilansiarvutuslikult merekeskkonna puhastamine fosforist, kuna karpide ja
kaladega eemaldatakse merekeskkonnast rohkem toitaineid, kui neid sinna söödaga
lisatakse.
• On oluline rõhutada, et sumbakasvatuse negatiivset keskkonnamõju aitab oluliselt
vähendada õigesti valitud kalafarmi suurus, asukoht ja hooldus. Mõistlike kalakasvatuse
mahtude määratlemise peab lähtuma piirkonna keskkonnaseisundist, hoovuste
intensiivsusest ja vee viibeajast piirkonnas. Sumbakasvatuste planeerimine tuleb teha
selliselt, et see tegevus ei halvendaks veekogude seisundit. Kuna avamere veekogumid
(Hiiu madala rannikuvesi, Soela väina rannikuvesi ja Kihelkonna lahe rannikuvesi) on väga
suured ning veevahetus teiste ava-Läänemere osadega on tohutu, siis isegi väga intensiivse
kalakasvatuse korral ei ole oodata, et selline tegevus avaldaks mõõdetavat negatiivset
keskkonnamõju ava-Läänemere veekogumitele. Seetõttu tuleks sumbakasvatuse praktilise
mõjuindikaatorina kasutada hoopis kalafarmi alla ladestunud rohke orgaanilise ainega
rikastatud ala pindala ja sellel alal määratletud ladestunud orgaanilise aine mahtu. Lisaks
tuleks kaardistada põhjakoosluste iseloomu ja hapnikuga varustatust. Merepõhja filmimine
farmi ümbritseval merealal võimaldab näha sulfaate redutseerivate bakterite olemasolu,
mis omakorda näitab muule elustikule ebasoodsate (hapnikuvaeste) tingimuste olemasolu.
Sellise hapnikuvaese mereala pindala koos sumba alla ladestunud orgaanikarikka sette
mahuga näitab kalakasvatuse keskkonnamõju tegelikku määra
Jonne Kotta, Brecht Stechele, Ants Kaasik, Robert Aps, Helen Orav-Kotta
Tartu Ülikool
Tallinn 2021
