Allikas: Keskkonnainvesteeringute Keskus
Tallinn 2012

Keskkonnainvesteeringute aastaraamatus on võetud kokku 2011. aasta tegevused ja vaadatud olnule tagasi.

Kalastikku ja kalandust käsitleva temaatika ülevaade

Keskkonnajärelevalve ja -seire

Järelevalvajad ei istu paigal (lk 27)

Keskkonnainspektsioon teeb järelevalvet nii maismaal kui ka veekogudel ja seega on inspektoritele liikumiseks vaja mitmesuguseid sõidukeid. Järelevalve kiirus ja tõhusus olenevad paljuski headest ajakohastest sõiduvahenditest.

2011. aastal sai inspektsioon KIK-i abiga endale viis uut kaatrit. Inspektorid peavad röövpüüdjatega sammu pidama, sest õigusrikkujate paadid on üha kiiremad ja võimsamad, nii et nende püüdmine on muutunud keeruliseks. Nüüd saab keskkonnainspektsioon muretult mitu amortiseerunud paati välja vahetada ja võtta kasutusele uued.

Hangiti ka kümme menetlusbussi, kus saab menetlustoiminguid teha otse sündmuskohal. Need on liikuvad kontorid, kus on internetiühendus, printer ja muu, mida läheb tarvis näiteks mõõtmisi ja esmaseid analüüse tehes või reostusproove võttes, ning kaalud kalade kaalumiseks. Inspektorite hinnangul on menetlusbussiga väga mugav ja otstarbekas sadamates kalalaevu kontrollida.

Peale selle on soetatud 25 hea läbivusega maasturit ning hulk mõõteseadmeid. Projekt jätkub ka 2012. ja 2013. aastal ning selle raames hangitakse veel järelevalvetehnikat, nagu mobiilsed kontorid-väikebussid, maasturid, paadid ja öövaatlusseadmed.

Veemajandus

Kalade hea elu Loobu jões (lk 30)

Loobu jõele rajatud Loobu paisjärv on küll kaunis veesilm, ent aastate vältel oli sinna kandunud rohkelt setteid, mis koos paisuga takistasid kalade, peamiselt lõhilaste rändeid ja kudemist kuni ühe kilomeetri ulatuses. Jõe sängi tekkinud järve kaldad on madalad ning sinna kogunevad kergesti setted. Kaldavöönd kasvab kinni ka veesisese suurtaimestiku tõttu.

Kaladele tulid appi keskkonnateabe keskus ja EL Ühtekuuluvusfond, kelle eestvõttel ja toel puhastati Loobu paisjärv setetest, ehitati nõrgema ujumisvõimega kalade tarbeks puhkebasseinidega möödaviik-kalapääs, rajati kaladele koelmu ja paigaldati kalaloendur.

Kogu Baltimaade esimene ja väga hinnaline kalaloendur on täisautomaatne: toimib GSM-võrgus ja andmed jõuavad mobiiltelefoni abil teaduri arvutisse. Energiaallikaks on keskkonnahoidlik päikesepatarei. Loendur näitab kalade liikumist nii üles- kui ka allavoolu, kalade suurust ja veetemperatuuri. Nii saab kalade rännet jälgida hoopis põhjalikumalt, kui kaldal vette vahtides, samuti annab selline loendur head tagasisidet kalapääsude toimimise kohta. Kalu loendatakse Loobul küll Baltimaades esimest korda, kuid KIK-i rahalisel toel on see võimalik järjest enamates vooluveekogudes.

Vööla meri elab jälle (lk 30)

Noarootsi Vööla mere, endise merelahe seisund on juba pikka aega kohalikele elanikele muret valmistanud. Oleks ju tore, kui vee ääres elavad inimesed saaksid püüda kala ja paadiga sõita. Aga 1970. aastatel otsustas rühm kolhoosimehi hakata tollases Vööla meres kala kasvatama. Vööla merest tehti järv ja ühendust suure merega jäid pidama ainult kaks väikest truupi. Sellega rikuti põhjalikult Vööla mere looduskeskkond. Kalakasvatus suri välja, aga rikutud loodus jäi.

Järv kippus kinni kasvama, vesi lehkas, liigid hävisid ning kala püüda ja paadiga sõita enam ei saanud. Vööla mere äärsete elanike eestvõttel ja KIK-i toel taastati looduskeskkond: Vööla mere ja Hara lahe vaheline kitsas truupühendus asendati laia terastruubiga ning puhastati ühenduskanal, et veevahetus oleks parem. Veetase tõusiski taas meretasemeni ning merre on naasnud suured kalad. Küllap taastub peagi kogu liigirikkus ning paranenud elukeskkonnaga on rahul nii taimed, loomad kui ka inimesed.

On tähelepanuväärne, et projektiks vajaliku omaosaluse raha kogusid inimesed ise kokku. Projekt on suurepärane näide koostöö kohta laial tasandil, hõlmates kohalikud elanikud, keskkonnaameti, KIK-i, keskkonnaministeeriumi, kohaliku omavalitsuse, eraettevõtted ja kolmanda sektori.

Kalandus

2011. aastal läksid kalanduse valdkonnas hoogsalt käima forelli kudealade taastamise ja rändetõkete kõrvaldamise projektid, tegijateks MTÜ-d ning SA Eesti Forell. Mullu said toetust viis selle valdkonna projekti, lisaks nende tööde tõhususe uuringu projekt. Uuringu põhjal selgitatakse, kas forellile sobivad inimese loodud elutingimused.

2012. aasta tõotab tulla huvitavam, kuna muu hulgas rahastatakse ka harrastuskalastuse taristu rajamist.

Väljamaksed kalanduse projektidele 2011. aastal:

 Forellide uus kodu Vodja jões (lk 47)

Vodja on Kesk-Eesti väike jõgi, kust suuri kalu saadakse harva. Kalaliikegi on seal vähevõitu: vaid forell, haug ja trulling. Omaaegsed "maaparandajad" on muutnud selle kunagise kaunilt lookleva, veerohke ja allikalise jõekese kiretuks numbriks kuivendussüsteemide eesvoolude nimestikus. Kuid jõgi pole alla andnud ning viimasest süvendamisest möödunud 60 aasta jooksul on loodus isegi veidi taastunud.

Seetõttu otsustas SA Eesti Forell Vodja jõele appi tulla. Töid tehakse sammhaaval: väike lõik korraga, aga seda põhjalikumalt. Kilomeetritest olulisem on see, et igas lõigus saaks jõe potentsiaal parimal moel ära kasutatud. Mõni koht on kui loodud kärestikuks, teine kudealaks. Veidi eemal on tarvis voolusuunajat, teisal tahab jõgi ise setteid koguda. Tekkivad elu- ja varjepaigad on tähtsad kõigile kaladele, kivine-kruusane põhi aga väärt elupaik paljudele veeorganismidele.

Teadusuuringud näitavad, et uutel koelmutel on noorforellide arv suurenenud. Sirgudes rändavad kalad siit elama allavoolu asuvatele Pärnu jõe kärestikele. Osa neist tuleb aga kindlasti tagasi, et jätkata looduse ürgset ringkäiku. Inimene võib selle kõik rikkuda või siis aidata sel taastuda.

Mida forell tahab? (lk 47)

Forell pakub inimesele mitut moodi huvi: ta on üks maitsvamaid püügikalu, puhta vee indikaatorliik ja meie alade ürgne asukas, kes on inimtegevuse tõttu paljudes kohtades ohtu sattunud. Seepärast tasub tema heaolu nimel pingutada. Eesti esimene tehiskoelmu rajati 1999. aastal Võlingi ojale. Kuna forellid võtsid uue pesapaiga omaks, on neid hiljem rajatud veel kümneid. Ehkki pealtnäha kõik sujub, kala liigub ja koeb, on meil siiski selgelt liiga vähe teadmisi koelmute toimimise kohta.

2011. aastal alustas SA Eesti Forell mahukat kaheaastast teadustööd, võrdlemaks tehislike kudealade toimimist looduslikega, et saada teada, kuidas ehitada veelgi paremaid koelmuid. Nüüdisaegseid geenitehnoloogia võimalusi kasutades tehakse kindlaks ka kalade päritolu. Samuti uuritakse neid jõelõike, kus alles plaanitakse koelmuid rajada. Siis on hiljem samas kohas kordusuuringut tehes muudatused eriti hästi näha.

Praegu on põhjalikest tulemustest veel vara rääkida, ent näib küll sedaviisi, et tehiskoelmud ei jää looduslikele palju alla. Geenianalüüs näitab kudealade tõhususe kõrval sedagi, kui erinevad on eri piirkondade forelliasurkonnad, andes olulist teavet, mida kalade asustamise puhul silmas pidada.